Niii.. aga alustan siis algusest :) Veel detsembri alguses oli kõik lihtsalt suurepärane, mul oli poiss, keda armastasin, ma olin nii positiivne kogu aeg, sain kõigiga läbi ja kõik oli lihtsalt SUUREPÄRANE! :) Aga noh, ega iga hea asi ei jäägi kestma ja nii läks ka mul. Detsembri keskel kuskil suutsin paljude inimestega lahkarvamustesse sattuda, aga see selleks. Detsembri lõpp oli total bullshit, kõik läks pehmelt öeldes perse. Poisiga läksin lahku ka sel ajal, kuid see selleks, me siiski suhtleme siiamaani ja kõik on chill :) Siis tuli vana aasta õhtu ja erinevalt teistest oli mu vana aasta lõpp väga väga kohutav.
Päev algas sellega, et hakkasin hommikul Viljandist Tallinna liikuma, tegin plaane ja kõik lihtsalt pidi hästi minema, mu tuju oli super ja mul oli nii hea jälle Tallinna jõuda ja kõige kallimaid näha. Koju jõudes hakkasin plaane juba tegema, inimesega kes oli pm mu parim sõbranna ( sel ajal oli 2 parimat sõbrannat, nüüd enam tema ei ole ja ainult 1 parim sõbranna) ... Igastahes tegime mingi räigelt plaane vana aasta õhtuks ja ma niiiii väga ootasin lihtsalt... Plaan oli see, et oleme tema juures, vaatame filme jne :) Siis mingi kella 2st jäin ma magama kuna kõik väsitas lihtsalt niiväga ära. Tõusin üles, sättisin end valmis, rääkisin vanematega, et mul plaan parima sõbrannaga tehtud ja lähen tema poole ja omg ma olin nii excited, kuna me just leppisime ära ja ma polnud teda terve igaviku näinud. Helistasin talle siis mingi 5 paiku, aa ennem helistasin ka just siis, kui tõusin ja plaan oli valmis, igastahes kui ma hiljem helistasin talle, võttis mingi kutt vastu ja ma sain teada, et ta läks hoopis oma vana aasta lõppu pidama koos mingite teiste inimestega.Panin toru ära ja automaatselt tulid pisarad.. sest mind oli just üle lastud ja veel parima sõbranna poolt, keda ma niiväga usaldasin ja kellele ma just andeks andsin. Ma olin lihtsalt niii vihane, ma ei saa aru, mis inimene teeks niimoodi??? Lihtsalt nahaalselt alt vedada??? Okei, see selleks.. olin aastavahetuse vanematega siis.
Nii ja siis hakkaski kõik perse minema, suhted vanematega, jäin kaugeks kallite inimestega ja mu vaimne seis halvenes. Okei, mingi aeg me rääkisime veel selle sõbrannaga, kellega tülli läksin ja ta palus andeks selle eest. Loogiline, et andeks sellise asja eest ei saa anda veel, kuid ma lubasin endale, et annan selle andeks talle kunagi ja ma lootsin tõesti, et ta parandab ennast.. Ma tõesti lootsin. Kuid siiamaani olen ma talle kui tavaline klassiõde, kellega sobib ainult klassis suhelda. Ongi nii,et väljaspool kooli me polegi väljas käinud, okei üks kord käisime korra söömas ja vsjo. See teeb lihtsalt nii kohutavalt haiget, et ta eelistab lihtsalt teisi inimesi minule. No kujuta ette.. Sul on inimene, kellega sa saad kõigest rääkida, teil on super mälestused, hoolid temast ja lohutad teda, kui vaja ja ta on lihtsalt sulle kui õe eest . Olete käinud läbi tulest ja veest ja siis järsku ta lihtsalt eelistab sinule mingi teisi inimesi ja sa oled tema jaoks ei keegi.. See on lihtsalt nii damn vastik, nagu olen ma midagi valesti teinud? Olen ma selle ära teeninud? Mida ma tegin sulle? Miks sa niimoodi käitud?
Nojah see oli üks väga suur osa, miks ma langesin üldse masendusse. Oli veel teisigi inimesi, kes lihtsalt mõtlesid ignoda ja ka enda elust välja visata.. Sel hetkel tundus mulle, et mul lihtsalt pole MITTE KEDAGI peale Kristeli (parim sõbranna).
IGA FAKING ÕHTU ma nutsin ja olin masenduses, mul polnud mitte mingit tahtmist ei kooli minna, ega mitte midagi teha, terve päev on sul see feik naeratus ees ja siis õhtul jõuad koju, viskad end voodisse ja lihtsalt nutad... Oeh see kestis kaua kuni ükspäev.... Läksime isaga suurde tülli ja ma lihtsalt läksin tuppa ja puhkesin nutma uuesti, kuna veel pluss sellele kõigele sitale pean ma veel isaga riidu minema........
Siis otsustas järsku mu isa mu tuppa tulla, otsustasime lihtsalt arutada ja selgusele jõuda, miks tüli algas ja lõpuks siis jõudsime selleni, miks ma koguaeg nii masenduses olen. Rääkisin isale ära kõik, absoluutselt kõik ja selle peale ütles ta mulle : Tead, mitte kedagi ei saa sa enda elus usaldada, absoluutselt mitte kedagi 100%, kui vaid ainult iseennast ning enda vanemaid. See pani ikka sitaks mõtlema.. Siis ta rääkis veel kui palju on teda palju hullemini alt veetud ja see ei ole mingi näitaja ega põhjus masenduseks.. Elust tuleb võtta kõik, kujutan ette, mida kõike ma oleksin võinud selle asemel teha, et lihtsalt voodis nutta mingi sellepärast,et kedagi mul pole. VALETAN loomulikult mul on, mul on perekond ja sellest mulle piisab. Ja sellest ajast saati olen ma palju positiivsem, see naeratus ei ole feik enam ja ma tean lihtsalt, keda ma saan usaldada(mitte 100% loomulikult) ja keda mitte. Loomulikult annan ma sõbrannale andeks.Kui tahab, siis olgu nende teiste inimestega ja unustagu mu kasvõi ära, aga mul on vähemalt olemas Kristel ja teised sõbrannad, niiet pffff milleks kurb olla :D Ja mul lihtsalt nii pohhui kõigest.. hakkan õppima hästi, saan sõbrannadega läbi, hakkasin uuesti nende inimestega suhtlema, kes ma arvasin,et ignovad mind ja olin valesti arusaanud ja saan nüüd ka nendega läbi, vanematega saan hästi läbi, räägin neile kõigest ja kõik väga chill :)
Point ongi selles, et vahet pole mis juhtub, võta kõike positiivselt ja ei tasu olla masenduses ja kaotada enda niigi lühikesest eluteest päevi, lihtsalt masemise peale :))) Aga siinkohal ma lõpetan, olge siis positiivsed ja päikest :)) Ja loomulikult ärge unustage naeratada, sest elu on ilus :)
